vanasti rääkisin ma kõike, absoluutselt kõike. nüüd, kui me enam üksteist ei usalda, (samas pole see vastastikune) siis pole mul rääkida kellegile asju, mida igaühele ei räägiks. mul on palju sõpru, kellele ma võiks oma muresid kurta, aga ma ei usalda inimesi enam karvavõrdki, sest nii mõnelgi on suur suu, mis ei hoia midagi enda teada. sellepärast lähen ma esmaspäeval ühe inimese jutule, kes võiks mulle nõu anda, mida edasi teha, sest tõesti ma olen omadega üsna puntras. on olnud hullemaid aegu, aga see kõik on lihtsalt selline mindfuck!
seitse kuud veel GAG'd ja nägemist! ma ei suudakski oma koolis enam olla. seal on selline pinge peal, et kõik on lihtsalt üli masenduses, sest enamuste hinded langevad.
meil on meeletult töid, kolm päeva on üheksa tundi ja siis tule koju UUESTI õppima, kohutav! tõsiselt loodan, et saan 32. keskkooli. seal pidi olema mõnus. just selline kool, kuhu tahaks iga hommik minna. GAG küll praegu hommikuti ei kutsu ..
samas oleks raske lahkuda, sest üheksa aastat ikkagi, kuid kunagi peab sellest siiski ju loobuma. ma loodan, et saan edasi kooli muusikakoolis käia, sest siis näeks neid inimesi, kes sinna jäävad ja jäänud on.
kahju on sellest, et me kindlasti kaugeneme üksteisest. me oleme kuidagi nii kokk kasvanud, aga võtame siis viimast!
homme saab Kristofer meil juba nelja kuuseks. :) ta on ikka parim asi, mis meiega viimase poole aasta jooksul juhtunud on. nii palju rõõmu ja õnne!
Iga hommik saadab ta mind kooli just sellise naeratusega. (:
muuuuuusikat ka! peas kummitab hetkel jälle kaks laulu. vaheldumisi Kerli Kõiv- Bulletproof ning üks mu kauaaegne lemmik Dagö- Muuusik. (no sellest ei saa üle ega ümber!)
2 comments:
''ma ei suudelnudki puud,hoopis mingit muusikut'' lala,milaiki!
32. keskkool on heahea anna :), teen ise ka sinna katsed;)
Post a Comment